“Kasutatavuse progressi paradoks” #12

Täna on mul näiliselt triviaalne ülesanne – uurida edukaid ja mitte nii edukaid kasutajakogemusi internetis. Esmalt tuleb otsustada, kust alustada: kas heast või halvast uudisest.

Teadlased jätkavad meie elu lihtsustamist ning on aidanud seda küsimust ka uurida. Nad viisid läbi uuringuid ja ütlesid, et kõik sõltub olukorrast ja vaatenurgast. Aitäh! Alustame siis halvast!

Interneti kasutajamugavuse osas mängib võtmerolli “kognitiivne ergonoomika”. Veebidisaini kontekstis aitab kognitiivne ergonoomika luua kasutajaliideseid, mis on kasutajatele kergesti mõistetavad ja tajutavad, minimeerides nende koormust kognitiivsetele protsessidele. See on väljakutse! Inimene on oma evolutsioonilise loomuse poolest kalduv unustama ja ignoreerima neid hetki, mil kõik läheb hästi (kui tal pole just ärevushäiret, kus ka “kõik hästi” tekitab muret). Seega halb uudis on see, et inimesel on loomupärane kalduvus kiiresti harjuda heaga ja olla tundlik halva suhtes. Sellest vaatenurgast võib teie blogi 12. teema isegi omada terapeutilist mõju – tuletada meelde positiivseid külgi!

Siin on, mis juhtub. Kui on raske meenutada midagi selgelt positiivset, võib vastus peituda selles, mida meenutate viimasena üldse. Laiemas mõttes peegeldab see mitte ainult meie psühholoogiat, vaid ka kasutajakogemuse põhimõtteid. Jakob Nielseni lähenemine, mis rõhutab viit peamist kasutajakogemuse komponenti (õpitavus, tõhusus, mälustamine, vigade hulk ja rahulolu), julgustab looma midagi, mida me ei märkagi, midagi, mis on juba harjumuspärane. See, mis toimib kui meie harjumuste “muster” internetis. Seega hea näide kasutajamugavusest on:

GOOGLE.com

(+ Google Chrome kui brauser)

Muidugi! Kuidas siis teisiti – see on see, mis läbib enamuse kasutajakogemust. Kindlasti tuleb arvestada erinevate riikide kogemusega. Kuid me eelistame rääkida endast ja sellest, mis meile lähedane on.

Google’il on 2 eelist – see on olnud meiega internetis juba pikka aega, ja see on alati meiega. „Kognitiivse ergonoomika“ seisukohast samastab see harjumuspärasuse. Jah, kahtlemata on ta teinud palju tööd kvaliteedi parandamiseks. Google on järk-järgult tutvustanud minimalismi ja intuitiivsust, kuna tema „ergonoomika“ on muutunud intuitiivseks ja harjumuspäraseks.

Eemaldame need elemendid, mille abistav roll on juba kadunud. Kui rääkida rangemalt, siis võiks lihtsalt punktid üle vaadata:

• õpitavus – Kui mitte rääkida mõnest viimasest eksperimendist, siis üldiselt on kõik sellega korras.
• tõhusus – ausa aruande jaoks on vaja teha eksperiment lastel. Kuid tundub, et see, kuidas Google reklaame paigutab, pannes meid neid märkama, räägib sellest, kui kiiresti inimene Google’it kasutab ja liigub selles. Mul on samuti tavaliselt probleeme “õpitu kordamisega”.
• meeldejäävus – Meeldejäävuse kirjelduses räägiti „ajutisest pausist ja unustamisest“. Google’i puhul on see nagu jalgrattaga. Vaevalt õnnestub selle funktsionaalsust unustada ilma korraliku peapõrutuseta.
• vead – Muide, kindlasti palju! 🙂 Ainult oma funktsionaalsuse piires – see on normaalne ja need ei vii millegi halvani. Vead on liiga lai teema, et vastata üheselt. Igatahes Google Chrome’i ergonoomika püüab hoolitseda „vihjete“ eest paroolide, grammatikakontrolli ja kogemata suletud vahelehtede taastamise osas. Nii et kasutaja on mitmeti kaitstud vigade tagajärgede eest. rahulolu – kui meeldiv on kasutuskogemus? Kui arvestada, et ma ei pane seda peaaegu tähele, siis see on meeldiv kogemus, seega jah! Peamine on, et see ei oleks inimestevahelise suhtluse peamine kriteerium.
  

Oli ka kuues punkt, mis mulle meeldis – kasulikkus. See kõlab muidugi natuke naljakalt. Kohe tuleb pähe mõni reklaam “KÕIGE MUGAVAM PASTAKAS”,mis tegelikult ei kirjuta üldse. Kuid Google’i jaoks ei ole see nii ilmne küsimus. Tsensuuri tase võib takistada teabe otsimist. Mõned funktsioonid on teistes rakendustes paremini rakendatud. Näiteks on Yandexi pildotsing palju tõhusam. Ausalt öeldes võib öelda, et Google’i kasulikkus jääb alla tema muudele ergonoomika aspektidele. Selline naljakas asi.

Samuti on mõned funktsioonid teistes otsingumootorites paremini realiseeritud. Näiteks on Yandexi pildiotsing lihtsalt märkimisväärselt efektiivsem. Ausalt öeldes võin üldise tunde järgi öelda, et Google’i kasulikkus jääb alla tema ergonoomikale teistes aspektides. Selline huvitav asi. Kuid üldiselt rakendab Google peamist tunnust tänapäevases veebiusaldusväärsuses. Kui Microsoft Edge üritab kasutaja tähelepanu püüda, näidates loovaid katseid arendada “eesmine kasutatavust”, siis Google eelistab jääda graatsiliselt “harjumuspäraseks”

Mis puutub halba, siis mul on palju kandidaate "excommunicare". Kuid kirjutamise käigus meenus mulle ühe tuttava tuline kõne, mis väljendas tugevat vastumeelsust mõnele (kui mitte kõigile) "META" projektide "kasutajakogemuse" aspektile, eriti Facebookile. Erinevalt minust suhtleb ta Facebookiga regulaarselt nii tavalise kasutaja kui ka sisuloojana.

Facebook

Kui tsenseerida tema märkused ja viia need Jakob Nielseni kasutajakogemuse punktidesse:

1)Õpitavus – kui rääkida kõige lihtsamatest funktsioonidest, siis tõesti – postituse kirjutamine, lehe vaatamine või kellegagi vestlemine on väga lihtne. Kõik Facebooki pühaduseteotused ilmnevad aga detailides. Facebook koormab liidest üle ja teeb sageli mitte ilmselgeid otsuseid, mis on vastuolus terve mõistusega. Kus teie arvates oleks intuitiivselt loogilisem paigutada postituse kommentaaride arvu? Kommentaari ikooni kõrvale või mõnda muusse kohta? Vastus on Facebooki jaoks ilmselge – mõnda muusse kohta.

Tahad anda negatiivse reaktsiooni? Liiguta hiirt „pöidla üles” peale.

Või äkki tahab sisulooja omada ilmset juurdepääsu videote statistikale? Muidugi! Seetõttu asetame statistika täiesti teise keskkonda, ja otsingu teeme mitte nimede järgi, vaid „ID” järgi. Facebookil on õpitavus hästi välja tulnud, sest ta õpetab meid mõtlema „loovalt ja olema avatud uutele kogemustele”.

2)Tõhusus – on naljakas, kuid kasutaja ei saa olla kindel, et tema kogemus on järgmisel päeval endiselt asjakohane. Facebooki „testide” süsteem on šokeeriv oma kohmakuses. Funktsioonid võivad kaduda ja ilmuda ilma hoiatuseta. Süsteem justkui töötaks oma osadest eraldatuna. Sama asi võib olla ümber paigutatud/ eemaldatud/ dubleeritud täiesti arusaamatutel põhjustel.

3)Mäletatavus – sellega on kõik hästi. Liides on sageli nii segane ja mitte ilmne, et kasutaja on sunnitud seda mäletama. Mõistmine ei aita. Teine asi on see, et see võib osutuda kasutuks. Nii et kui inimene kasutab seda, siis ta mäletab seda.

4)Vead – ma ei tea tavalise kogemuse kohta, kuid tundub, et vead Facebookis on osa ettevõtte tulumudelist. Mitte-ilmselged reklaami ja sisu avaldamise seaded, infomüra ja mõned algoritmilised probleemid (mis ei ole otseselt seotud kasutatavusega) põhjustavad seda, et kasutaja vähemalt kaotab kasumit, isiklikku teavet ja aega. Ma arvan, et need on kriitilised vead. Ja mõnikord ei saa kasutaja neid parandada. kuigi vead ei ole alati halvad) Tean lugu sellest, kuidas üks kasutaja Twitteris tänu veale (postitas sõnumi mitte „isiklikult“, vaid „avalikult“) sai kirjastajalt pakkumise.

5)Rahulolu – probleem Facebooki analüüsimisel seisneb selles, et see on sotsiaalmeedia platvorm ja kasutajakogemus sõltub sellest, millises kontekstis inimene asub. On lihtsam hinnata veebikalkulaatorit selles mõttes. Kuid ma olen lugenud, et Facebook kaotab populaarsust noorte seas. Tõenäoliselt viitab see sellele, et kasutajakogemus pole suurepärane.

Mis puudutab Kasulikkust – on ilmne, et Facebook täidab oma funktsiooni. Kasutajad kulutavad palju aega reklaamide ja edendatud (makstud) sisu vaatamisele. Siin pole midagi ette heita. Tegelikult tahaks teha tõesti täielikku Facebooki analüüsi, konkreetsete näidete ja võrdlustega, arvestades, et mul pole veel selles suurt kasutajakogemust, kuid see venitaks selle postituse liiga pikaks. (Võib-olla võiks seda kasutada täiendava artikli teemana?)

Kui ma alustasin kirjutamist, oli mind masendamas mõte, et potentsiaalselt lahedaid ja ergonoomilisi lahendusi võib eirata lihtsalt sellepärast, et mitte iga tõhus lahendus pole „harjumuspärane”. Sageli räägime algsest pingutusest. Nägin inimest, kes kandis rasket kotti. Ta kandis seda, hoides kätega. Järk-järgult kaotas ta jõudu ja kott püsis üha halvemini. Ta poleks suutnud seda kohale kanda. Lihtne lahendus oleks olnud kott seljale või õlale panna, et kulutada jõudu ainult tasakaalule. Aga inimene keeldus seda tegemast, sest koti õlale panemiseks tuleb teha täiendavat pingutust, mida ta ei plaaninud. Lõpuks kott rebenes ja kukkus. Ergonoomika on sellele loole väga sarnane, välja arvatud see, et inimene ei näe perspektiivi. Ta näeb ainult lahendust, kuid selle hindamisel saab ta sageli hinnata mugavust ainult protsessis, kui ta on juba kasutamisega alustanud. Seetõttu on kasutajal lihtsam mitte proovida ja seetõttu on tootjal lihtsam mitte katsetada. Eriti veebis töötab kasutatavuse reegel „Eriomadused ilma erilisuseta” hästi.”